Minu lugu
KES ON AAS KAIR?
Olen üles kasvanud Ida-Virumaal Jõhvi linnas ja kogu oma täiskasvanuks saamiseni elanud seal, kuni lõpetasin juuksuri kooli ja suundusin pealinna juuksurina tööle.
Alustasin juuksurina tööd 2002 aastal füüsilisest isikust ettevõtjana ühes väikeses salongis, kus rentisin juuksurikohta 7 aastat. Ning selleks hetkeks taipasin, et tahan oma äri püsti panna, kus saaksin ise kõige eest otsustada, mida soovin teha, kuidas klientidega suhelda, kuidas tööd teha jne.
Kuna kesklinnas olid salongi rendi hinnad üsna kõrged, siis saigi luua armsa kolleegiga kahepeale ühise firma ja juuksuri salongi, et oleks üheskoos soodsam ja ka lõbusam.
Tänaseks ma pealinnas ei ela ja täiskoormusega salongis tööl ei käi, sest elan 100 km eemal, Lääne -Virumaa metsade keskel.
Kuna olen juuksurina tööd teinud juba palju aastaid, siis on mul välja kujunenud omad kindlad kliendid. Paljud neist on minu juures käinud algusest peale ja nad on mulle nagu oma pere, väikesed lapsed on suureks kasvanud ja nii mõnelgi on juba omad lapsed ja nii see klientide ring muudkui kasvab.
Muidugi ei ole nii, et 100% kõik kliendid jäävad alatiseks, see on loomulik, et vahepeal leiab osa kliente endale uue juuksuri ja osa klientidest leiab su juurde tagasi tee.
Kuna mul on suhteliselt palju vaba aega ja ka palju hobisid – käsitööseebid, looduskosmeetika, makramee, ehted, fotograafia, sojavahast küünlad, vana mööbli restaureerimine jpt. Mulle meeldib väga loominguline tegevus, midagi ise luua, oma kätega valmis teha.
Ühel hetkel, kui olin kahekümnendate lõpus, oli tänu juuksuri elukutsele ( töötades igapäevaselt kemikaalidega ) minu nahk muutunud väga tundlikuks. Ma ei saanud enam tavapoe hoolduskosmeetikat kasutada, kuna kõik tooted tekitasid mu nahale kas sügelust, kipitust või veel midagi muud. Isegi apteegi tooted enam ei sobinud, ka kõige kallimad.
Sellest hetkest hakkasin uurima mida üldse hoolduskosmeetika tooted sisaldavad ja minu suurimaks pettumuseks avastasin, et see sisu pole üldse nii ilus, kui reklaamlause selle toote kohta. Sain aru, et poodides võibki igast jama müüa ja keegi ei vastuta, muidugi on tänaseks päevaks asi läinud natuke paremaks ja inimesed on muutunud teadlikumaks.
Nii, et ma pidin midagi välja mõtlema, kuidas edasi minna…? Ja kuidagi ma leidsingi ühe koolituse, mis õpetas tegema külmpressi meetodil seepe ja kreeme ning ma tegin selle koolituse läbi, hakkasingi kohe ise seepe valmistama ja neid ka kasutama. Mul pole siiani vajadust olnud kuskilt mujalt osta hoolduskosmeetikat, sest need tooted on kvaliteetsed ja omast käest võtta. Ma naudin väga seda vabadust oma loodud toodete näol ning katsetada uusi tooteid.
" Parem olla natuke hull, aga õnnelik, kui püüda olla normaalne, aga seetõttu kibestunud " -Paolo Coelho-